Võru Gümnaasiumis tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva aktusega

Täna toimus Võru Gümnaasiumis Eesti Vabariigi 107. aastapäevale pühendatud aktus. Sel korral oli aktus suisa viieosaline. Aktus avati hümniga. Koos vaadati rahvatantsu segarühma Hopser tantsuvideot “Kungla rahvas.” Alen Veziko lauluga “See maa” astus üles Anna Elisabeth Ago.

Võru Gümnaasiumi segakoori esituses kõlasid Peep Sarapiku ja Juhan Liivi “Ta lendab mesipuu poole” ja Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula “Mu isamaa on minu arm.”

Pidupäeva kõnega esines direktor Karl Kirt, kes andis kõne lõpus üle Võru Gümnaasiumi põhiväärtuste kandja tiitlid. Sel korral said tunnustuse osaliseks Kailyn Aasa ja Ats Uder.

Aktuse lõpus tulid lavale moodulkursuse “Sõna saab teoks” osalejad. Kursuse raames loodi ühisloominguna näidend “ACT-US.” Esmaettekanne õnnestus noortel väga hästi ning sai publikult palava aplausi. Moodulkursuse juhendaja oli Markus Truup.

Aktuse kava pani kokku ja noori juhendas õpetaja Silja Otsar.

—

Direktor Karl Kirti aastapäeva kõne

Tere, hea koolipere!

Vaba Eesti, vaba maailm on meie pidupäeva eel tõsises ohus ning olukorra tõsidust näeme me ilmekalt läbi meedia meieni jõudvate sõnumite läbi. Maailma ja Euroopa kaitsjaks peetud Ameerika Ühendriikide uued juhid mõtlevad ja näevad seda maailma hoopis teistmoodi, mis on juba tänaseks löönud kõikuma julgeoleku vundamendi alustalad.

Need mõneti šokeerivad väljaütlemised võivad lüüa jalad alt ja tõstatada küsimuse, kas tõesti üks vägivallatseja saab teise kiusaja abiga võidu.

Omaette rumalus oleks praegu muidugi käed rüppe lasta ja alla vanduda. Anda märku, et olemegi tõesti nii sõltuvad ja hakkame valmistuma kaotuseks. Või laseme hirmul end üle võtta, et see halvab meid, kisub meid tülli ning tõmbab meid lootusetuse virr-varri. Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo sõnas haridusjuhtide aastakonverentsil sirge selja ja kindla häälega – karta pole mõtet, tegutseda on vaja, valmistuda on vaja.

Selles valmistumise osas tundub, et liigume meie väikeses Eestis teatud valdkondades sihikindlalt edasi, kuigi ühiskondlikust debatist ei saa seda alati välja lugeda. Selge siht riigikaitse arendamiseks, tegevused energiasõltumatuse saavutamiseks ning palju muudki. Aga ärevuse õhkkond toidab pingeid. Ebakindlad ajad panevad kõhklema alusväärtuses ja võivad kaotada sihi ning fookuse. Ebakindlust ja soovi kuhugi tormata väga selget sihti omamata, näitab meid ja tegelikult teebki meid nõrgaks. Segadust, tormamist ja üle oma võimete elamisega võib kaasneda laiemad probleemid, mille tagajärgedeks võib olla usu kaotus oma riiki.

Vaatamata sellele, et praegu joonistatakse uute reeglite järgi ümber maailmakorraldus, kus suured proovivad oma paremaid positsioone saavutada, ei ole see meie jaoks ei algus ega lõpp, vaid ehk külm dušš ja äratuskell teekonnal. Eesti on jätkuvalt oluliste organisatsioonide liige, mille vihmavarju all küll hetkel võib olla ebamugav, aga seda enam näitab praegune olukord, et Eesti juhtidel on olnud õigus – me ei saa loota ainult suurtele sõpradele, vaid peame olema ise valmis end kaitsma, hoidma seda mida oleme loonud ja aitama kaasa uutele positiivsetele arengutele. Ehk olimegi liiga kaua Euroopas ja tegelikult ikkagi ka Eestis pärast sisuliselt meie koduõues alanud sõja valguses uneuimas ja lootuses, et see lõppeb kõik varsti ja ainult positiivselt meie jaoks. See ei pruugi nii minna.

Kindralmajor ütles veel oma kõnes ühe olulise komponendi. Nimelt rõhutas ta hariduse tähtsust. Siin saalis olijatena anname oma tohutu panuse Eesti riigi laiapindsesse riigikaitsesse. Mida haritum ja targem rahvas, seda kindlam ja tugevam on meie aluspind. Lisaks mitte ainult haridus ja tarkus, vaid ka õiged teadmised neid omandatud oskuseid ka rakendada.

Ma olen väga uhke kõigi teie üle, kes te olete valmis pingutama hea hariduse ja heade oskuste nimel. Alati ei ole see kõige kergem, aga areng toimub seal, kus on raskused. Areng omakorda aitab saavutada uut taset ja viia elus edasi. Ja muideks arenguvõrdlus ei ole ega tohigi olla mitte kaaslase pealt, vaid iseenda vaatest. Meie haridusmaastik rõhub järjest enam individuaalsetele vajadustele ja täpselt nii see peab ka olema. Kellegi jaoks on areng olümpiaadil saavutatud esimene koht, kellegi jaoks aga läbitud arvestus keemias. Vana tõde – õpime ainult iseenda jaoks. Mina olen kõige tähtsam, minu eesmärgid ja sihid on mulle, mitte teistele saavutamiseks.

Nii nagu riigil on ka meil oma isiklik tulude ja kulude plaan – ehk meie eelarve. Iga päev antakse meile 24 tundi – see tulu ei ega ka vähene. Kulude osa saame me planeerida ise ehk kuidas me täidame seda aega. Pikalt üle oma võimete elamine võib tähendada isiklikult läbi põlemist. Nii nagu meie väikesel Eestil peab olema siht ja fookus paigas, peab olema see ka isiklikus elus. Peame aeg-ajalt kõik oma kulutuste üle revisjoni ehk kontrolli tegema – kas meie kulud on mõistlikud, kas äkki on vahest fookus paigast ära ning äkki on kulude osakaalus liiga suur osa mõttetutel tegevustel. Kui isiklik eelarve on paigas, toetab see meid ennast, kui ka ühiskonda tervikuna. Tark, haritud, terve ja oskustega rahvas on Eesti edu võti.

Oluline komponent selles keerulisel ajal hakkamasaamisel on tegelikult ka meie kooli alusväärtuseks olev hoolivus. Hoolivus ei pea väljenduma ainult kaastundes, ära kuulamises vaid hoolivus võib tähendada ka seda, et mõnikord sa nügid oma kaaslast edasi, annad talle head nõu ja kuulad ja mõtled kaasa päriselt. Meie tohutus tempos ja suures väsimusastmes võime teha üksteisele liiga, ise seda päriselt nii mõtlemata.

Proovime üksteisele olla hoolivad kriitilised sõbrad, kes julgevad küsida, kaasa mõelda ega kohku ka selle ees, kui mõnikord arvamused ei ühti. Märkame üksteist ja proovime mõista ja ärme sildista ega pisenda. Me ei näe alati teise inimese sisse, aga meie sõnadel on jõudu, mida võiksime siin väikese Eestis seda kasutada positiivselt, sest neid õelutsejaid ja meile halba soovivaid tüüpe on liiga palju meie ümber. Ärme ise sellele veel hoogu juurde anna.

Head sõbrad!

Meie väikese Eesti ees seisavad tohutud väljakutsed, aga meil pole võimalust nende väljakutsete eest taganeda ega põgeneda. Meie ülesanne on siin väikeses riigis, kus meid on napid 1,3 miljonit, üksteist toetada, pingutada ja hoida ühte, sest meie peale hammast ihuv jõud kasutab meid kohe ära, kui me oleme nõrgad. Meil pole selleks voli, et käed rüppe lasta. Selleks, et selle kõige vastu seista, kaitsta oma armast kodu, on vaja vaadata üle oma isiklik eelarve, pingutada, areneda ja edasi liikuda uute sihtide poole.

Tumedad ajad tekitavad negatiivseid emotsioone. Aga tegelikult, vaatame enda ümber ja märkame, kui palju on ilusat ja head ja kui palju on põhjust rõõmustamiseks. Ja kui ma vaatan seda saali ja siin olevaid inimesi, siis rõõmustamiseks on põhjust palju, sest iga üks teist on nii ägedalt eriline.

Meie igaühe panusest sõltub, kas saame laulda eesti keeles, tantsida kauneid Eesti rahvatantse, õppida eesti keeles ja Eesti meeles ning elada turvalises ja kaitstud kodumaal. Pingutame ja valmistume koos Eesti ees seisvate väljakutsete lahendamiseks, sest teist Eestit pole meil mitte kusagilt võtta.

Palju õnne, Eesti! Elagu!

Aitäh!