Võru Gümnaasium on jõudnud 10. verstapostini

Lugu on ilmunud Võrumaa Teatajas ja Võru linna lehes. Artikli on kirjutanud Võru Gümnaasiumi õppejuht Annely Hindrikson.

Võru Gümnaasium tähistas 1. oktoobril kooliperega 10. sünnipäeva ning avas sellega pidulikult oma juubeliaasta. 

 

Teekond kümnenda verstapostini on olnud ühtaegu nii lühike kui piisavalt pikk. Iga peatükk sel rajal on olnud tähtis ja parim, milles on olnud palju tegelasi, tegevusi ja mõtteid. Igaühel, kes meie tegemistele kaasa elanud, on võimalik vaadata endasse ja leida üles midagi, mis just tema jaoks Võru Gümnaasiumiga seotult oluline on. 

 

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mitme maakonna, jõe ja järve taga Eesti kagunurgas pandi 2014. aasta sügisel nurgakivi ühele väikesele paarisajale õpilasele mõeldud nn puhtale gümnaasiumile. Suuri ülikoolilinnakuid, uhkeid teadusasutusi ja kompetentsikeskusi lähikonnas ei olnud, ent oli suur soov pakkuda oma õpilastele akadeemilises õhkkonnas põnevaid ning mitmekesiseid õpivalikuid ja väga head haridust. 

 

Tahtsime avada õpilastele uusi horisonte, ärgitada loovust ja ettevõtlikkust üles leidma, suunata pingutusele. Pürgisime kooli poole, kus tahaks ise töötada ja areneda, õpilasena õppida, vanemana saata oma lapsed haridust omandama. Soovisime luua keskkonna, mis toetab igakülgset õppimist,  soovitud tulemustele keskendumist ning enesejuhtimist sel teel. 

 

Oma võimalusi, pädevust ja koostöökohti vaagides jõudsime tervikliku õppesüsteemi ülesehitamiseni. 3 õppeperioodi, millest igaühes 9 nädalat põhiõppetööd, arvestuste nädal ja valikainete nädal, oli tollel ajal uus ja innovaatiline. Võimalus valida ligi 50 valikkursuse vahel pani õpilastel silmad särama.

 

Isepäised ja omamoodi

 

Me võisime algul tunduda isepäised ja omamoodi, kohati ehk ka suletud. Kasvatasime järk-järgult julgust olla sellised, nagu me oleme. Kuigi surve oli suur, ei lasknud me teistel endale ette kirjutada, kuidas miski võiks olla. Jäime enesele kindlaks ja suunasime järjekindlalt endaga kohanduma ja arvestama. 

 

Tükk aega ringles meie ümber hulk linnalegende kui väga karmi korraga koolist, kus hommikuti uksed sulguvad ja enne õppetöö lõppu sellest majast välja ei saa. Hilinemisel peab jooksma tiiru ümber maja ja mobiiltelefonide väärkasutamisel jäävad need kinni direktori seifi.  Võistlustele lubatakse õpilasi ainult siis, kui õppimine on korras. Õppida on selles valges majas nii hirmus raske ja suurt pingutust nõudev, et meile võiks eelistada hoopis mõnd teist kooli. 

 

Ega meie ootused ja nõudmised polnud kuidagi maavälisest dimensioonist, puhtalt elust enesest ja elu ennast toetavad. Noored on öelnud, et kui esimene ehmatus möödas ja kohanemisperiood läbitud, oli väga turvaline toimetada. Õppetööl oli selge raam ja pikem vaade, ajakavad konkreetsed, väärtusruum mõtestatud ja kokkulepped kehtisid. Majavälistel õpilasüritustel eristusid meie õpilased väga hea lastetoaga. 

 

Oma nägu otsimas

 

Vilistlaste sõnul mõjusime algul kergelt eksperimentaalsena: valdavalt asjad toimisid, ent kohandusime vastavalt oma inimestele ja oludele, midagi ei olnud päris kivisse raiutud. Mäletame, et esimestel valikainete nädalatel hõljus majas saladuseloor. Noored tegutsesid tavapärasest täiesti teistsuguses rütmis, igaüks omas nurgas, kooliuste sulgemiseni. Asjaga seotud kõndisid ringi, äraseletatud näod peas. Mõnest ruumist kuuldus rõkatusi, mõnest imbus välja magusmõrkjat lõhna, teised küllastusid helidest. Tegutsenud oleksid nagu salaühingud, mis nädala lõpus oma uksi paotasid ja tehtut nähtavale tõid. 

 

Näiteks klassikalisest rebaste retsimisest sai meie koolis johannesepäev, kus õpilased väärikalt koolipere liikmeteks vastu võeti. Ühe toreda mõttevahetuse tulemusena liitus meie perega koolikass Johannes, kellest on nüüdseks saanud kooli esindusnägu, kelle pildi võib leida töötajate galeriist ja kelle käpajälg ilutseb õpilaste kiidukirjadel. 

 

Meie firmamärkideks kujunesid kohe algusest peale toimetama hakanud õpilasfirmad, segakoor, rahvatantsurühm Hopser. Igal aastal oodati jõulupidusid nii õpilaste kui õpetajate üllatavate etteastetega. Järjepanu valmisid muusikalid, lavakavad, omanäolised aktused. Osaleti olümpiaadidel ja õpilasvõistlustel, loodi õpilasesindus MÕIS jpm.

 

Inimnäoline kool

 

Kes mäletab, see teab, et oleme oma kooli pidevalt võrrelnud inimese ja tema arenguga. Iga laps on eriline ja areneb oma tempos. Me ei muretsenud, et ei teinud midagi täpselt samal ajal, kui seda teevad teised. Me ei muretsenud teiste arvamuse pärast.

 

Esimestel aastatel õppisime usaldama oma keskkonda, uskuma, et meie vajadused on olulised, tundma, et meid armastatakse ja et me väärime hoolitsust ja hoolimist. Uurisime maailma ja lõime sidet ümbritsevaga. Täitsime nii palju oma vajadusi kui võimalik. Kes on lapsevanemad, need teavad, et selles vanuses last pole võimalik süles hoidmise ja kallistamisega ära hellitada. Hoidsime rutiini ning lõime rituaale, et nii õpilased kui õpetajad meie majas tunneks end turvaliselt. 

 

Järgnevatel aastatel nägime end järjest rohkem eraldiseisva inimesena. Märkasime oma tundeid ja väljendasime neid sobival viisil, vahel ka jonnisime. Tegutsesime aktiivselt ja suhtlesime avalalt. Meile meeldis olla kaasatud erinevatesse tegevustesse. Ega lapsevanemal jää selles arenguetapis muud üle, kui kohandada kodu oma lapse jaoks ohutuks, et ta saaks turvalises keskkonnas ümbritsevat avastada ja iseseisvuda. Tuleb seada küll piire, ent anda võimalusi teha valikuid. Ütelda jah ja julgustada last tegema asju, milleks ta on suuteline. 

 

Igal aastal tegutses koolis vähemalt 15 õpilasfirmat, segakoor käis Ameerikas kontsertreisil, Hopser Soomes, Lätis ja mujalgi. Korraldasime elamusõhtusööke, teepidusid, karjääripäevi, valimisdebatte, arendasime koostööd Teaduste Akadeemia ja Tsentriga. Panime aluse teaduspäevale Quantum ja päästsime loovust valla omaloomingukohvikus Pegasus. Õpilaste uurimistööd pälvisid kõrget tunnustust. Valikaineid andvate koostööpartnerite ring järjest laienes. Meid külastasid nii Eesti Vabariigi kui Eesti Panga president, Briti, Ameerika Ühendriikide ja Läti suursaadikud, oma lugu ja kogemusi jagasid ministrid, kirjanikud, teadlased, ettevõtjad, muusikud jt. Meist sai väärtuskasvatuse kool tegutsemise 4. aastal, aasta õpilasesinduse tiitli pälvis MÕIS 4. aastal, aasta kooli tiitel omistati meile tegutsemise 5. aastal. Seda loetelu võiks jätkata pikalt.

 

Südant soojendavad eriti aga need lood, mis tähesäras ei kümble ja mida avalikkusega jagada ei saa. Lood, mille puhul oleme olnud noortele toetajateks ja arengupartneriteks, kus oleme aidanud neil läbi minna väga keerulistest perioodidest, end üles leida ja kõikuva pinnase vahetada kindla jalgealuse vastu.

 

Uue peatüki alguses

 

See, mis on meid toonud siia, ei aita meid enam nii hästi edasi. Kui varem õpiti meilt, siis nüüd vaatame ise ringi, püüame järge hoida suurel hulgal muutustel meie ümber ning mõtestame, kuidas võiks edasi liikuda. Meie sihiks on jätkuvalt kaasaegne ja mitmekesine õpikeskkond, mis toetab õppimist, õpetamist ning pidevat arengut. Rõhume kvaliteetsele, valikurohkele ja toetatud õppele.  

 

Sellest lähtuvalt oleme uuendanud kooli õppekava ja loonud õppemoodulid, mille esimesed kursused sel sügisel alustasid. Kevadel sai esimesed tuleristsed paikkondlikku identiteeti mõtestav kursus “Mina, minu juured ja Võrumaa”. Kodukoha pärandi ja juurte väärtustamine võiks olla enesekindla ja eneseteadliku inimese ankur, millest ammutada inspiratsiooni.

 

Õpilaste arenguteekonda on toetamas juba teist aastat õppijate mentorsüsteem, mille kaudu püüame noori jõustada ja nende enesetõhusust tõsta, et paremini toime tulla ebakindlas ja kiiresti muutuvas maailmas, toetame tööelu üldoskuste arengut. Meie õpilasi võib kohata kogukondlikes tegevustes vabatahtliku töö raames, töövarjutamas, erinevaid kogemusi kogumas. 

 

Tuuli Vellama on öelnud, et areng ei toimu salaja, sellel peab olema tunnistaja. Kui räägime nii väikestest kui suurematest asjadest, mis on meid harinud, kasvatanud, rõõmustanud, arendanud, siis kuuleme seda ise ning kuulevad ka teised. Tähistamine valgustab teed, et näeksime edasi minna sinna, kuhu valgust pole veel heidetud. Jagamine inspireerib, toob mõttekaaslasi ja avab uusi uksi.

 

On loomulik, et jääme paljut igatsema ja tunneme ärevust uue ees, ühtaegu hoiame kinni ja laseme lahti.  Ent meil on põhjust olla tänulik rikkaliku, sisuka ja tähendusliku loo eest, mille toel läheme julgelt uut peatükki kirjutama.

 

Annely Hindrikson

Võru Gümnaasiumi õppejuht