Abiturientidele kõlas viimane koolikell
Täna kõlas 12. klassile viimane koolikell. Viimase koolikella aktusele eelnes klassijuhataja tund ja lemmikõpetaja tund.
Aktusel esinesid sõnavõtuga G2 õpilaste esindaja, 12. klass tegi tagasivaate oma kolmele toimekale aastale Võru Gümnaasiumis ning sõnavõtuga esines kooli õppejuht Annely Hindrikson. Aktust modereerisid G2B õpilane Karl Cristian Tamberg ja G2A õpilane Ruudi Tukk.
Aktusel esinesid kandlel Sireliis Viiberg, 12. klassi ansambel ning aktuse lõpus kogu lend ühiselt.
12. klass kinkis kõikidele koolitöötajatele personaalse tänukirja olulise sõnumiga ning lõõgastumiseks teed ja mett.
Lemmikõpetaja tundi andsid 12H klassile Argo Käpa, 12L klassile Marika Karden-Raud ning 12R klassile Kaja Kenk. Klassijuhataja tundi viisid läbi 12L klassijuhataja Oksana Aasa, 12H klassijuhataja Silja Otsar ning 12R klassijuhataja Reet Järvpõld.
12. klasside esimene eksamikatsumus leiab aset juba 14. aprillil. Eksamiperiood algab eesti keele eksamiga.
Edukat koolilõppu 12. klassile!
—
Õppejuht Annely Hindriksoni sõnavõtt
Head noored!
Kevades on alati see päev, kui temast saab suvi. See on see päev, kui näed, et kased ei ole enam paljad, nende pikad oksad lehvivad tuule käes ega paistagi enam päriselt läbi. See tuleb ootamatult, nagu tegelikult KÕIK meie elus tuleb ootamatult, kuigi me peaksime oma kogemuse põhjal selleks ju päris hästi valmis olema. Aga pole. Kui niisugusel päeval lähen läbi metsa või mõne paiga, kus kasvavad kased, siis tõmban oksalt ühe punga, muljun seda sõrmede vahel ja nuusutan head kaselõhna. See lõhn on…teadagi! See nagu lükkaks lahkumise hetke pisut edasi. Nii on kirjutanud Tõnu Õnnepalu.
Isegi kui olete viimast koolikella oodanud pikisilmi, on selle helisemine ikkagi ootamatu ja kahetsusnootidega kaetud, nagu nii mõneltki teist kuulnud olen. Eilsel tutipäeval oli teil võimalus lapsemeelselt lustida, kopsud veel koolimaja õhku täis tõmmata, lükata lävepakule astumist ja lahkumise hetke pisut edasi. Küsimus, mis sinust saab või kuhu oled teel, võib mõjuda hetkel punase rätikuna – polegi ju olnud selles kooli lõpetamise virvarris aega maha võtta ja mõelda, mis ja kuidas. Ja kas uue teekonna alguses peavadki kõik asjad ja võimalused kohe selged olema? Ehk maksab alustuseks ogaralt „jah“ öelda, siis järgnevad ka võimalused ja lahendused.
Loodusemees Fred Jüssi on jaganud, et tal endal ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, ta ei ole neid näinud. Tema silmade ees on olnud tundmatu maastik, tee suubub sellesse maastikku või läheb edasi. Ta ei näe selle maastiku üksikasju, ta ei näe, mis on orgude ja mägede taga. Ainus, mida peab teadma, on suund. Ja selle suuna jaoks on sisimas olemas üks sisemine heli või toon. Seda ei tohi kaotada. Seda peab kogu aeg kuulama. Kui see ära kaotada, tuleb seisma jääda või minna koguni tagasi. Tegema midagi niisugust, mida tavaliselt ei tee. Kõik selleks, et jälle kätte leida või välja peilida oma heli. See on kõige tähtsam. Kõik muu tuleb.
Mõtlesin neile sõnadele pärast hiljutist vilistlaste kokkutulekut ja kohtumist noorte inimestega, kellele klassijuhataja olin. Nendega ei olnud lihtne, nad pakkusid hulgaliselt väljakutseid. Kõigile, kes nendega kokku puutusid. Aga nad olid nemad ise, neil oli oma sisemine toon. Kõik muu tuli sinna juurde. Praeguseks hetkeks on nad omadega väga heas kohas ja tunnen sellest siirast rõõmu.
Imelik lugu on selle inimese eluga. Elu mõttest ja oma mõttest ja mõttekusest kuuleme ikka teiste käest. Vaatame oma elu teiste silmadega, korjame selle kokku nagu mesilane mee. Kahtleme ja kõhkleme. Kust me siis leiame selle, mis on täiesti minu ja ei kellegi teise?
Suurde maailma viivad väikesed rajad. Püüa jälgida, kuidas asjad voolavad. Kui ei saa vastust või on tunne, et uks, mille vastu taod, on suletud, siis tea, et pole õige aeg, pole õige asi, õige koht, õige inimene. Takistused ja väljakutsed on osa elust. Sisyphose kombel võib lõpmatuseni kivi mäkke veeretada, ent võib ka komistuskivist üle hüpata ja edasi astuda.
Vahet pole, kuhu sa lähed – kui lähed kogu südamega, saavad inimesed ja maailm su sees ja ees end lukust lahti keerata. Kuula, mida ütleb su süda, mitte keegi teiselt korruselt. Süda on sulle parim nõuandja.
Ära tee end keskpäraseks, vaid mine endapäraseks. Sära, ära vea end ja elu alt. Pelgad hinnanguid? Tere tulemast klubisse. Tee ikka ja enda pärast. Põle leegiga, oma värvi leegiga. Ole enda, mitte teiste suurune. Ole suur, suurepärane, ole enda suurim! Põnevaid teekondi ja head teed!
Viimase koolikella aktusel 11.04.2025
—
G2 lennu sõnavõtt
Täna seisate te tähtsa eluetapi künnisel. Aastad Võru Gümnaasiumis on andnud teile rohkem, kui ehk ise praegu adute – teadmisi, kogemusi, sõpru kogu eluks.
Meie, G2 õpilased, soovime teid siiralt tänada. Teie kõik olete olnud meile eeskujuks – nii õppimises, tegutsemises kui ka lihtsalt inimeseks olemises. Olete jätnud Võru Gümnaasiumisse oma jälje.
Hea loodussuund – teie täpsus, uudishimu ja sihikindlus on olnud imetlusväärne. Jääge ikka nende väärtuste juurde, sest maailm vajab teid!
Armas humanitaarsuund – teie mõttejõud, loovus ja oskus märgata elu peenemaid nüansse on meid kõiki inspireerinud. Ärge kunagi lõpetage küsimist, miks ja milleks!
Kallis reaalsuund – teie analüüsivõime, loogika ja rahulik tasakaal on olnud kui ankur, mis aitab teistelgi selgemalt mõelda. Olge uhked oma täpsuse ja püsivuse üle!
Meie, G2 õpilased kanname hoolsalt teie pärandit edasi, et omakorda järgmisel aastal teatepulk taas edasi anda. Südamlik tänu, et olete alati meile toeks ja eeskujuks olnud.
Soovime teile tuult tiibadesse. Et te leiaksite oma tee – olgu see ülikoolis, tööl või kuhu iganes elu teid viib – ja kõnniksite seda julgelt. Ärge kartke eksida, sest kogemustest õpitakse ja nii toimub areng. Usaldage ennast ja oma kogemust.
Ja muidugi – toredat, rahulikku ja enesekindlat eksamiaega! Te saate sellega hakkama. Me usume teisse!
Südamest tänades ja kaasa elades,
Võru Gümnaasiumi G2 õpilased
